Mille poolest erinevad demokraadid demokraatlikest sotsialistidest?


Vastus 1:

Mille poolest erinevad demokraadid demokraatlikest sotsialistidest?

2018. aasta USA Demokraatlik Partei on tsentristlik, õiglane arv liikmeid on pisut liberaalsemad, teised konservatiivsed. Põhitsentristlik ideoloogia on see, et asjad on praegusel kujul üsna head, ehkki mõned tõmblused ja järkjärgulised muutused on korras, eriti majandusküsimustes.

Vasakpoolsete poole liikudes propageeriks sotsiaaldemokraat valitsuse suuremat osalust küsimustes, mis mõjutavad meid kõiki, nagu tervishoid ja haridus. Enamik Euroopa riike tegutseb (enam-vähem) sotsiaaldemokraatlikel põhimõtetel ja enamikus on olemas mingisugune universaalne tervishoiu- ja õppevaba ülikooliharidus. Kuid nagu USA demokraatide puhul, on kapitalismi aluseks olev majandus endiselt paigas, erinevus on kraadi küsimus.

Veel vasakpoolsed on demokraatlikud sotsialistid, kes seavad kahtluse alla majanduse kapitalistliku aluse ja pooldavad sotsiaalse (või avaliku) osaluse suurendamist, sageli nn käsutavate kõrguste osas, mis ajalooliselt oli enamasti rasketööstus.

Ajalooliselt olid Suurbritannia leiboristlikud parteid demokraatlikud sotsialistid, kuid minu arvates on nad morfiseerinud end sotsiaaldemokraatideks.

USA-s on kümmekond erinevat demokraatlikku sotsialistlikku parteid, millest ühelgi pole tegelikku poliitilist mõju ega võimu.

Bernie Sanders räägib mõnikord, et on demokraatlik sotsialist, kuid ta on tõesti sotsiaaldemokraat. Tal on valed sildid.


Vastus 2:

Küsimus: Mis vahe on demokraatidel ja demokraatlikel sotsialistidel?

Bill Clintoni ajal ja pärast seda nihkusid demokraadid FDR-i rohkem demokraatidest paremale, hõlmates neoliberaalset majandus- ja maailmavaatepoliitikat, st rohkem vabaturu tüüpi majanduspoliitikat, pigem korporatsiooni kui inimeste jaoks ehk sellest tulenevalt ka terminit “korporatiivdemokraadid”. Tänapäeva demokraatlikud sotsialistid (või progressiivsed demokraadid, kui keegi eelistab. Pange tähele kõiki neid progressiivseid väiteid, kes tegelikult ei ole) üritavad parteid nihutada tagasi rohkem FDR-i poliitikate poole, rohkem inimeste poolt ja nende jaoks ning vähem ettevõtted, rohkem „segamajandus”, reguleerisid kapitalismi sotsialismiga. Põhimõtteliselt “ühiskond”, st kommunaalkulud, vesi ja kanalisatsioon, üldkasutatavad maad, tervisekindlustus (mitte kõik tervisehooldused), mida kontrollib valitsus ja mida ei erastata kasumi teenimiseks. Tarbekaubad ja tööstus (tootmisvahendid) oleksid endiselt privaatsed. Julgustatakse töötajate omanduses olevaid ühistuid. Rasketel majanduslikel aegadel (harvem ja raskem kui praegu) võib valitsusest saada viimase abinõu, st FDRi CCC, TVA, WPA, tööandja. Samuti oleks eesmärk vähendada sissetulekute ebavõrdsust (pange tähele, see EI tähenda kogu sissetulekute võrdsust!) Julgustataks ametiühinguid ja töötajate kaitset. See kõik sarnaneb rohkem Skandinaavia tänapäevase mudeliga.

Ehkki mõisted demokraatlikud sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid näivad olevat tänapäevases tegusõnas omavahel asendatavad, on tehniliselt siiski erinevus. Demokraatlike sotsialistide eesmärk on definitsiooni järgi liikuda kapitalismist marksistlikule majandusele, MIDA seda ei tee valitsusvägi, vaid tööliskollektiivid jms. Sotsiaaldemokraadid seevastu eelistavad segamajandust või FDR-i majandust. Kõik tõsised PROGRESSIIVSED kandidaadid, kes jooksevad demokraatliku pileti peal, tegutsevad nn demokraatlike sotsialistidena, osalevad tegelikult segamajanduse FDR-tüüpi platvormil.

Muuseas, tollane vabariiklane Teddy Roosevelt asutas Progressiivse Partei 1900. aastate alguses. Tema peamised saavutused olid monopolide lõhkumine ja rahvusparkide loomine jms. Pange tähele, et tema välispoliitika ei olnud siiski kooskõlas tänapäevaste edumeelsetega.